Mida vanemaks saan, seda enam tunnetan end „kirjutava inimesena“. Olen avastanud, et oma mõtete kirja panemine, nende formuleerimine aitab mul luua sisemaailmas justkui korda ja mõjub vaimule tervistavalt. Kirjatööst on ajapikku saanud minu eluviisi lahutamatu osa, samas olen proovinud jääda mõõdukuse piiridesse ja säilitada kontrolli oma tekstide mahu üle. Mõne avaldatud teksti pärast olen tundnud hiljem häbi ja kahetsust. Kõige parem viis sedalaadi olukordade vältimiseks usun, on võtta meedias sõna ainult siis, kui sisemine hääl seda väga nõuab.
Olen oma kirjatükkide eest saanud palju meeldivat tagasisidet ja kahel korral ka ametlikku tunnustust.
Akadeemia toimetuskolleegium pidas minu artiklit „Kurjad konstandid ja Eesti“, mis ilmus ajakirjas nr 7/2010 (lk 1155-1181), socialia aastapreemiat väärivaks.
- võitis minu essee “Meritokraatia vs. stultokraatia”, mis ilmus ajakirjas Looming nr 7/2020 (lk 982-996), Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna.