Poliitika ja kodanikuaktiivsus

2008. aastal astusin erakonda Isamaa ja Res Publica Liit. Selle sammu ajendiks oli soov leida mõttekaaslasi, kellega tõsisemalt arutada „Eesti asja” üle ning nõndaviisi oma mõtetes, ideedes korda luua. Teine põhjus oli minu varasemates vaadetes toimunud muutus, kus ma olin andnud endale lubaduse aktiivselt poliitikaga mitte tegelda ja jääda akadeemilisse sfääri. Jõudsin tollal veendumusele, et poliitikast täielik eemalejäämine tähendaks sisuliselt kogu otsustamisõiguse andmist nende kätte, kes seda sageli ei vääri. Suurt rolli minu „parteilise süütuse” kaotamises mängis hea õpetaja professor Peeter Tulviste, kes mind erakonda kutsus.

Aktiivse poliitilise tegevusega alustasin 2009. aastal, mil osalesin kohalike volikogude valimistel Mustamäe valimisringkonnas. Kogusin 87 häält, mis mind meeldivalt üllatas, sest olin saanud ka paljude mind isiklikult mittetundvate inimeste usalduse osaliseks.

Aastatel 2009-2013 olin Mustamäe halduskogus, kus sain ettekujutuse sellest, mida tähendab kohalik poliitiline igapäevaelu seestpoolt vaadatuna. Samas nägin ka, kui kaugele ja kõrgele rohujuuretasandist oli Eestis juba siis läinud parteisisese otsustamise tasand. Toimunud oli tippotsuste tegijate pidev kaugenemine inimestest, valijatest, mis polnud hea ega demokraatlik.

2011. aasta Riigikogu valimistel osalesin IRL kandidaadina Mustamäe-Nõmme valimisringkonnas. Asusin piirkonna nimekirjas auväärsel kümnendal ehk viimasel kohal. Üleriigilises erakonna nimekirjas olin 98. positsioonil ja kogusin 290 häält. Selline häälte saak lubas mul saada erakonna volikogu liikmeks.

2010. aastal astusin MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik (VIK) liikmeks. 2012. valiti mind VIK Mõttekoja esimeheks, kus tegutsesin kuni 2013. aastani. 2012. aasta novembris koostati ja avaldati kodanikualgatuslik pöördumine „Harta 12“, millega 17 Eesti ühiskonnategelast ja aktivisti juhtisid tähelepanu kitsaskohtadele Eesti riigi juhtimisel. Olin üks selles aktsioonis kaasalööjatest, vähem kui kuu aja jooksul koguti ligi 20 000 allkirja. Kurikuulsas Jääkeldris rahustati algatus kiiresti maha ilma, et sellest oleks midagi tõsisemat sündinud.

Inimeste aktiivne toetus Harta ideedele näitas akuutset vajadust muutusteks Eesti poliitikas. 2013. aastal osalesin kohalike volikogude valimistel Tartus valimisliidu Isamaaline Tartu Kodanik volikogu esimehe kandidaadina. 2014. aasta algul lahkusin Isamaa ja Res Publica Liidust ning ühinesin MTÜ Vaba Isamaalise Kodaniku poolt loodud MTÜga Eesti Vabaerakonna Algatusrühm. Võtsime ambitsioonika eesmärgi luua Eesti poliitmaastikule uus erakond, mille tegime teoks 20. septembril 2014. aastal.

Asutaval koosolekul valiti mind Eesti Vabaerakonna juhatuse liikmeks. Juhatuse peaülesanne oli viia erakond 2015. aasta kevadistel valimistel Riigikokku. Täitsime selle ülesande edukalt, sündis ime, sest meil õnnestus enneolematu kiirusega luua uus erakond, mis sai Riigikogusse 8 kohaga.

2015. aasta Riigikogu valimistel osalesin Eesti Vabaerakonna Pärnu valimisringkonna esinumbrina. Kogusin neil valimistel 1161 häält ja kvalifitseerusin Vabaerakonna fraktsiooni asendusliikmeks. 2019. aasta kevadel asusin tööle Riigikogusse, olin Riigikogu 13. koosseisu liige kuni selle koosseisu lõpuni. Töö Riigikogus ja selle õiguskomisjonis oli minu jaoks suur väljakutse ja erialaselt väga köitev. Kahjuks jäi Vabaerakonna tähelend üksnes lühikeseks episoodiks Eesti poliitika taevas. 2019. aastal lahkusin n.ö suurest poliitikast ja ei kuulu alates sellest ajast erakonda.

Oma (poliitilisi) vaateid, seisukohti väljendan regulaarselt ajakirjanduses, millega kõik võivad huvi korral tutvuda kodulehe viidete kaudu. Olen püüdnud öelda sõna sekka üksnes neis küsimustes, millega on mul olnud lähem kokkupuude: st poliitika ja turvalisuse küsimused.

Kommenteerimine on suletud