Sündisin 1956. aastal Venemaal, kuhu minu vanemad olid küüditatud 1941. aastal.
Emapoolne vanaisa oli Vabadussõja veteran, kaitseliitlane ja politseikonstaabel Haapsalus. Eestisse tulime tagasi 1960. aastal ja perekonna elukohaks sai Tootsi alev Pärnumaal, kus lõpetasin Tootsi 8-klassilise Kooli. Edasine haridustee viis mind Nõo Keskkooli Tartumaal, mille füüsika-matemaatika eriklassi lõpetasin 1974. aastal. 1980. omandasin Tartu Ülikoolist psühholoogi diplomi ja 1989. kaitsesin Moskvas psühholoogiakandidaadi kraadi. 2003. aastal kaitsesin Tartu Ülikoolis õigusdoktori kraadi spetsialiseerumisega kriminoloogiale.
Kogu minu tööalane tegevus pärast ülikooli lõpetamist on olnud seotud õiguskaitse, riigikaitse ja teadusega. 1980. suunati mind kolmeks aastaks tööle erikutsekooli Paikusel, pärast seda olin 10 aastat teaduslik töötaja Tartu Ülikoolis kriminoloogia laboratooriumis. 1993. kolis perekond Tallinna, kus asusin tööle Eesti Sisekaitseakadeemiasse. Riigikaitse Akadeemiana asutatud kõrgkool hakkas tol ajal valmistama ette spetsialiste iseseisva Eesti jõuametkondadele, ilma milleta polnud mõeldav tänapäevase riikluse rajamine ja areng. Sellest ajast olen ka Mustamäe elanik.
Alates 2003. kuni 2020. aastani töötasin jälle Tartu Ülikoolis, sedakorda õigusteaduskonna Tallinna osakonnas. 2005. valiti mind kriminoloogia korraliseks professoriks ja sellel positsioonil olin kuni emeriteerumiseni 2020. aastal. Kuulusin üle 10 aasta Kuriteoennetuse Nõukokku, olen alates 2000. aastast KÜ Facio juhatuse aseesimees, olin mitu aastat MTÜ Korruptsioonivaba Eesti juhatuse esimees ja tegev MTÜ MEMENTO Tallinna Ühenduse juhatuses.
Kõige olulisemaks asjaks pean suhteid perekonnas, mis on otsekui tagala, kust saan jõudu ja energiat. Kõige lähedasemad inimesed on naine ja lapsed ja oli ema, kes lahkus igavikku 2008. aastal. Abikaasa Aita töötab lasteaias, tütar Aet on Tartu Ülikooli kardioloogia eriala arst-resident. Ta kaitses 2019. doktorikraadi. Tütar Kärt lõpetas 2014. edukalt magistriõppe Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ja praktiseerib alates 2018. vandeadvokaadina. 2018. aastal sain õnnelikuks vanaisaks.
Minu hobiks on olnud vana mööbli kordategemine, Eesti markide ja Haapsalu vaadetega postkaartide kogumine. Vaba aja kevadest sügiseni veedame Haapsalus suvekodus, mida ehitame-kõpitseme juba ligi kolmkümmend aastat. Nii olengi jõudnud tagasi samasse kohta, kus sündis ja kasvas minu ema.
Minu suguvõsa juured on sügavalt Haapsalus ja Läänemaal. Läänemaaga oli lähedalt seotud minu vaarisa, ehitusmeister Aleksander Saar, kes ehitas 19. sajandi lõpuaastatel Ungru lossi. Tema poeg, minu vanaisa, vabadussõdalane, kaitseliitlane ja politseikonstaabel abiellus peretütrega, kelle isa oli tulnud Võnnu kandist Haapsallu veovoorimeheks. Nende elukohaks sai surnuaia-tagune agul ja siin, Endla tänava majas sündis ja kasvas üles minu ema, kes nüüd puhkab Haapsalu surnuaias. Vanaisa hukati 1942. GULAGis, teised perekonna liikmed küüditati Venemaale, kust ellujäänud lubati alles 1960. aastate alul tulla tagasi Eestisse.
Haapsallu tohtisime/ saime aga elama asuda 1980. aastate lõpul, mil rehabiliteeriti vanaisa Robert ja tagastati 1941. aastal perekonnalt konfiskeeritud maja. Sellest ajast alates on meie pere olnud suve-haapsallased. Juba hulga aastaid kuulun ka ametlikult Haapsalu elanike hulka. Üle kolmekümne aasta oleme jõudumööda kõpitsenud, korrastanud ema lapsepõlve kodumaja ja aeda. Viimased suved veetis Haapsalus minu esimene lapselaps Kusti. Nii tulebki välja, et Haapsalu ja meie suguvõsa on olnud lähedalt seotud kuue põlvkonna kestel.
Olen kõige selle üle uhke ja õnnelik ning tahan nüüd, pärast emeriteerumist viibida üha enam meie suvekodus ja panustada rohkem Haapsalu arengusse. Me kõik peaksime endalt sagedamini küsima: “Mida head jätan ma oma lastele ja lastelastele“. Tähtis on, et siinmail aastasadade jooksul loodud väärtused säiliksid, kasvaksid ja antaks edasi tulevatele põlvedele.