Me kõik pärineme lapsepõlvest s.o kohtadest ja inimestest, kellega kokku puutume. Minu saatus ja armastus on Eesti. Eesti on tegelikult väike mikrokosmos, kus kõik kõiki teavad, tunnevad, kõik on kõigiga sugulased-hõimlased, koolikaaslased, naabrid. See on midagi väga erilist, mistõttu arvan, et kõigi siinsete inimeste koduks on Eesti tervikuna. Kus konkreetselt elatakse, on teisejärguline, sageli juhuslik asjaolu. Elasin küll pikka aega Tartus ja Tallinnas, kuid tundsin ennast pigem maa, väikelinna või -asula inimesena.
Nii on paljud eestlased esimese põlve linlased, s.o tegelikult maakad. Ka need, kes elavad linnades, säilitavad tugeva sideme maaga. See oli nõnda juba Eesti Vabariigis 1920-30. aastatel, kui paljudel linnainimestel olid maakodud, vanematekodud, talud ja suvel ei olnud ka valitsuse liikmeid võimalik linnas kohata. Seda võib näha ka praegu, kuidas meie suured linnad kohalikest inimestest suvel ja jõulude ajal tühjaks jäävad. Kui suvisel ajal Tallinna juhtuda, võib tänavatel näha ainult turiste, külalisi. Iga kord mõtlen, mis saab siis, kui sügisel polegi enam kusagile tagasi tulla. Edukas integratsioon tähendab seda, et niisuguse eluviisi, elufilosoofia on omandanud kõik eestimaalased.