Poliitika ja kodanikuaktiivsus

Minu erakondlik kuuluvus ulatub tagasi 2008. aastani, mil astusin Isamaa ja Res Publica Liitu. Selle sammu ajendiks oli soov leida mõttekaaslasi, kellega tõsisemalt arutada „Eesti asja” üle ning nõndaviisi oma mõtetes, ideedes korda luua. Teine põhjus oli minu varasemates vaadetes toimunud muutus, kus ma olin andnud endale lubaduse mitte tegelda poliitikaga. Lisaks muidugi perekonna represseerimise tõttu kujunenud hoiakud, ehkki ma ei ole kunagi olnud aktiivne teisitimõtleja. Nõukogude-aegse kommunistliku partei stiil ja tegevus olid piisavalt eemalepeletavad tingides minu poliitilisest valdkonnast kõrvale hoidmise ca 20 aastaks. Eesti praegune elu kahjuks poliitikast eemalejäämist ei võimalda ja „parteiliselt süütu” olek tähendaks täna sisuliselt otsustamisõiguse andmist nende kätte, kes seda sageli ei vääri.

Aktiivse poliitilise tegevusega alustasin 2009. aastal, mil osalesin kohalike volikogude valimistel 2009. aastal Mustamäe valimisringkonnas. Kogusin 87 häält, mis mind meeldivalt üllatas, sest olin saanud ka paljude mind mittetundvate inimeste usalduse osaliseks. Aastatel 2009-2013 olin Mustamäe halduskogus, kus sain ettekujutuse sellest, mida tähendab poliitiline igapäevaelu seestpoolt vaadatuna. Samas olen saanud aru ka sellest, kui kaugele ja kõrgele rohujuuretasandist on Eestis praeguseks ajaks läinud parteisisese otsustamise tasand. Koos sellega on aga toimunud tippotsuste tegijate pidev kaugenemine inimestest, valijatest, mis ei ole hea ega demokraatlik.

2011. aasta Riigikogu valimistel osalesin IRL kandidaadina Mustamäe-Nõmme valimisringkonnas (nr 3). Asusin piirkonna nimekirjas auväärsel kümnendal ehk viimasel kohal. Üleriigilises partei nimekirjas olin 98. positsioonil ja kogusin 290 häält.

2010. aastal astusin MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik (VIK) liikmeks, 2012. valiti mind VIK Mõttekoja esimeheks, kus tegutsesin kuni 2013. aastani. Sellest ühendusest olen leidnud hulgaliselt mõttekaaslasi ja toetust mulle sümpaatsetele ideedele. Näen, et Eesti poliitiline reaalsus on maha jäänud kiirelt areneva ühiskonna nõuetest ja üha kaugenenud valikuvabadust hindavatest inimestest, mistõttu siinne elu ja erakonnad ei suhestunud enam piisavalt. Inimestest võõrandunud riik on sisemiselt nõrk ja Eesti riik ei tohi enam kunagi selliseks muutuda. Kõige tähtsam oli püüda kujundada ja kinnistada uus, senist postkommunistlikku asendav poliitiline kultuur. Elu näitas, et vabade isamaalaste liikumisel oli potentsiaali niisuguse vaimse pöörde esilekutsumiseks ja olin valmis selle realiseerimisele kaasa aitama.

2012. aasta novembris koostati ja avaldati kodanikualgatuslik pöördumine „Harta 12“, millega 17 Eesti ühiskonnategelast ja aktivisti juhtisid tähelepanu kitsaskohtadele Eesti riigi juhtimisel. Olin üks selles aktsioonis kaasalööjatest, mil vähem kui kuu aja jooksul koguti ligi 20 000 allkirja. Inimeste aktiivne toetus hartalaste ideedele näitas akuutset vajadust muutusteks Eesti poliitikas.

2013. aastal osalesin kohalike volikogude valimistel Tartus valimisliidu Isamaaline Tartu Kodanik volikogu esimehe kandidaadina. Valimisliit on nüüd esindatud kolme liikmega Tartu linna volikogus. Minule antud 131 häält jätsid mu valimisliidu nimekirjas viiendale kohale. Tänan kõiki tartlasi, kes hääletasid minu poolt.

2014. aasta algul lahkusin Isamaa ja Res Publica Liidust ning ühinesin MTÜ Vaba Isamaalise Kodaniku poolt loodud MTÜga Eesti Vabaerakonna Algatusrühmaga. Võtsime selge eesmärgi luua Eesti poliitmaastikul uus erakond, mille saavutasime 20. septembril 2014. aastal.

Asutaval koosolekul valiti mind Eesti Vabaerakonna juhatuse liikmeks. Juhatuse peamine ülesanne oli viia erakond 2015. aasta kevadistel valimistel Riigikokku. Täitsime selle ülesande edukalt ja saime Riigikogus 8 kohta. Tänu Vabaerakonnale antud häältele on nüüd Riigikogus nelja asemel kuus erakonda, mis on hea Eesti poliitilisele kultuurile.

2015. aasta Riigikogu valimistel osalesin Eesti Vabaerakonna Pärnu valimisringkonna esinumbrina. Kogusin neil valimistel 1161 häält ja sain Vabaerakonna fraktsiooni asendusliikmeks. Tänan kõiki inimesi, kes andsid mulle oma toetuse.

Oma (poliitilisi) vaateid, seisukohti väljendan regulaarselt ajakirjanduses, millega kõik võivad huvi korral tutvuda kodulehe viidete kaudu. Vt ka Eesti Vabaerakonna kodulehekülg - http://www.vabaerakond.ee/

Olen püüdnud öelda sõna sekka neis küsimustes, millega on mul olnud lähemad kokkupuuted. Nende hulka kuuluvad kunagine mõttepaber teaduspoliitika kohta (vt See vaene Eesti teadus!? – ) ja hiljutine memorandum Eesti piirivalve kohta (vt allpool)

Memorandum koostatud 27.01.2017

Eesti piirikaitse olukord täna ja homme.

Jüri Saar (koos Tarmo Kõutsiga)

Eesti Vabariigi piirist

Riik algab juba definitsiooni järgi territooriumist, millel toimuvat peab riik suutma efektiivsel viisil kontrollida. Riigi territooriumi ja sinna mittekuuluva territooriumi vahel on piir, riigipiir, mille valvamine ja kaitsmine, üldse kogu seal toimuva reguleerimine on iga riigi vältimatu prioriteet.

Riigipiiril saavad kokku ideaalid ja reaalsus. Eesti väikeriigina ei saa kehtestada oma piire sõjalise sunnijõuga, vaid peab naabritega leidma eranditult lepingulise lahenduse. Samas peab Eesti riigina olema võimeline ennast piiril kehtestama, saatma selge sõnumi, et piiri kaitstakse kõigi vajalike vahenditega. Reaalsus on ka see, et Eesti riigil pole vahendeid loomaks sel tasemel mere- ja õhuväge, mis rahuaja tingimustes tegeleksid ka riigipiiri seire, valvamise ja kaitsmisega. Seetõttu tuleb igasuguste piirikaitseliste plaanide kavandamisel jääda realistlikuks ning mitte laskuda asjatutesse unelmatesse.

Meie riigi sünnitunnistuseks on Tartu rahuleping Nõukogude Venemaaga, kus on täpselt määratletud piiri kulgemine ning leping kinnitab, et seda tunnustatakse Venemaa poolt igavesest ajast igavesti. Tartu rahulepinguga määratletud riigipiir on eraldi toodud välja meie Põhiseaduses. Reaalses elus on aga tänase päeva ja Tartu rahulepingu aegade vahel hulk sündmusi, mis on muutnud maailma ja sealhulgas de facto ka meie riiklust.

„Igavene“ tunnustamine kestis naaberriigi poolt ca 20 aastat. Nõukogude Liidu okupatsioon ja annektsioon ning Teine maailmasõda muutsid kahe riigi vahelisi suhteid. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist jäi Eesti ja Vene riike eraldava ajutise kontrolljoonena maismaal kehtima ENSV ja VNFSV vaheline administratiivpiir. Merepiir tuli aga täielikult taasluua mitte ainult Tartu rahulepingule vastavalt, vaid teha seda Venemaale vastuvõetaval kujul.

Praegu on Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel riigipiiri staatuses kontrolljoon, mis funktsioneerib sisuliselt ja enamikus ulatuses riigipiirina. Eesti pool on taaskord (2014) kirjutanud alla piirilepingu Venemaaga ja meie parlament on alustanud selle ratifitseerimise protsessiga. Juhul, kui ka Vene pool sellega järgi tuleb, saab praeguste valitsuse seisukohtade järgi kontrolljoonest riigipiir.

Alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga (2004) kulgeb meie idapiiri mööda ka Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline piir ning alates Eesti ühinemisest Schengeni piirkonnaga 2007. aastast vastutab Eesti selle eest, kes ja kuidas sisenevad legaalselt EL sisepiirideta alale. Pärast Eesti liitumist NATOga 2004. aastal on Eesti ja Vene vaheline piir kahte suurt sõjalist jõudu eraldavaks piiriks ja samas ka nende kokkupuutepunktiks. Siin saavad kokku kaks tsivilisatsiooni oma erinevate väärtustega, mis paneb kogu meie tegevusele tugevad väärtuselised raamid.

Uued julgeolekualased väljakutsed s.h piiridel

Piirivalve(kaitse) ideoloogias võib rääkida kahest erinevast mudelist  ̶  militaarmudelist ja tsiviilmudelist. Küsimus on tegelikult laiem ja hõlmab kõigi riigi institutsioonide baasilist ülesehitust kas tsiviilteenistuste või sõjaväeliste institutsioonidena. Vaieldamatu seaduspärasus on, et headel s.t rahulikel arenguperioodidel domineerivad patsifistlikud ideed viivad tsiviilteenistuste osatähtuse kasvule ja vastupidi (hard power vs soft power). Neil aegadel, mil kasvavad rahvusvahelise suhtlemise pinged, hakkavad üha suuremat rolli mängima militaarpõhimõtetel üles ehitatud riigistruktuurid.

Euroopa Liidu tekkimine ja areng on siiani toimunud tsiviilteenistuslike põhimõtete pideva laienemise kaudu valdkondadele, kus varasemalt domineeris militaarsus. Selliste struktuuride näiteks võib tuua politsei ja vanglate süsteemid, mis on teise maailmasõja järgsel perioodil läinud kõigis EL riikides üle militaarmudelist subordineeritud tsiviilteenistusteks. Praktikas see aga nii lihtsalt pole alati välja kukkunud, sest paljudel nn jõuametkondadel on omad eripärad ja traditsioonid.

Nii kuuluvad politsei ja vanglateenistus riikliku kriminaal-justiitssüsteemi alla, mis funktsioneerib omalaadse tervikuna, mida saab kirjeldada juhtumi käsitlemise ahelana kuriteost karistuseni. Piirivalve pole aga kunagi kuulunud kriminaal-justiitssüsteemi koosseisu ja olnud pigem omaette või väga lähedane sõjaväele, sest mõlemad tegelevad välisohtude preventsiooni ja välisvaenlase tõrjumisega. See loogika säilib ka kogu riigiideoloogia kaugenemise korral militaarriikluse paradigmast. Ehkki saab rääkida mõningatest kattumistest politseiliste ja piirikaitseliste tegevuste vahel (nt piiriülene kuritegevus). Piltlikult võib politseid võrrelda jälituskoeraga ja piirivalvet valvekoeraga, üks valvab (sise)korra järgi, püüab ja karistab korrarikkujaid, teine valvab territooriumi puutumatust.

Euroopa Liidu lõunapiiril nähti rahumeelse laienemise raames ette suuremate ja tihedamate sidemete loomist Türgiga kuni sinnamaani välja, et see riik võetakse vastu EL täisliikmeks. Ühinemisläbirääkimiste käigus suleti üha uusi peatükke ning sellelt suunalt ei osatud ette näha mingeid tõsiseid probleeme. Olukord muutus järsult 2015. aasta suvel, mil leidis aset enneolematu, pretsedenditu, autoriseerimata inimeste liikumine (unauthorised border crossing) ehk kontrollimatu rahvastikuränne üle EL lõunapiiri. Ühe aasta jooksul sisenes sel viisil Euroopa Liidu territooriumile ca miljon identifitseerimata isikut, kelle määratlemine migrandi, põgeneniku, illegaalse piiriületajana on siiani suures osas lahtine. Rääkimata siinjuures ärevakstegevast võimalusest, et niiviisi leidis aset teadmata ulatuses terroristide sihipärane toimetamine EL territooriumile.

Euroopa Liidus domineeris külma sõja järgsel perioodil rahumeelse Lääne-Vene kooseksisteerimise ideoloogia. See tõi kaasa sõjaliste eelarvete regulaarse kärpimise. Toimus lähenemine, mis pidi ilmselt peagi tooma kaasa viisavabaduse Venemaa suunal ja järk-järgulise piirirežiimide nõrgenemise kuni nende kadumiseni välja. Ühtse majanduspiirkonna loomine Lissabonist Vladivostokini ei olnud vaid Moskva päritolu soovmõtlemine. Nii kaotati 2011. aastal Lääne Euroopa Liit (Western European Union- WEU) ja diskuteeriti tõsimeelselt NATO tulevase vajalikkuse üle. Meile soovitati EL suunalt eelkõige minevikutraumast ülesaamist ja mitte näha Venemaa suunalt ohtu, vaid hoopis boonust. See arusaam jättis ilmselt oma sügava jälje ka meie politseireformile ja selle piirikaitselisele komponendile.

Maailmas ja Läänemere piirkonnas valitseb täna täielikult uus julgeolekupoliitiline olukord, mis on seotud eelkõige islamimaailmast pärit inimeste kontrollimatu sisenemisega Euroopasse ja Venemaa ettearvamatu käitumisega. Julgeolekuprobleem sisaldab kahte komponenti, millest ühe moodustavad asümmeetrilised ohud (inimeste kontrollimatu liikumine üle piiri, piiriülene salakaubandus ja teised rahvusvahelise kuritegevuse vormid) ja teise otsese sõjalise agressiooni oht Venemaa suunalt (Venemaa sõjalise võimekuse kiire suuremine läänepiiril, militaarliikluse aktiivsuse kasv Venemaa ja Kaliningradi eksklaavi vahel, provokatsioonid piiril ja lubamatud lennukite sisenemised õhuruumidesse, agressiivse retoorika tugevnemine). Mõlemad ohud näitavad üha enam läbipõimumise märke moodustades kokku nn hübriidohu.

Seoses uue julgeolekusituatsiooniga leidis eelmisel aastal aset oluline EL piirikontseptsiooni, välispiiride kontollimise põhimõtete ja organisatsioonilise korralduse ümbervaatamine. Eesmärgiks seati Euroopa integreeritud piirihalduse (European integrated border management) väljakujundamine. 14.09.2016 võeti vastu Euroopa Liidu määrus  2016/1624, millega loodi tehniliselt, operatiiivselt ja õiguslikult autonoomne Euroopa Liidu Piiri- ja Rannavalve Amet (Frontex) (the European Border and Coast Guard Agency (‘the Agency’).[1] Selle (edaspidi Ameti) koosseisu hakkavad kuuluma Euroopa Liidu Piiri-ja Rannavalve teenistus (endine Frontex) ning liikmesriikide piirihalduse eest vastutavad riiklikud ametiasutused. Kui varasem Frontex tegeles üksnes EL tasemel riikide piirikaitseliste tegevuste üldise koordineerimisega, siis nüüd muudeti Frontex EL tasemel tsentraliseeritud ametiks.

Selle peamine põhimõte on jagatud vastutuse printsiip (a shared responsibility for the management of the external borders), mis tähendab liikmesriikide kohustust enda välispiiride valvamisel tagada ka EL ja Schengeni piirkonna kaitse. Eraldi on rõhutatud riikide võimekust viia läbi merepiiri vaatlemise operatsioone (maritime border surveillance operations). EL on valmis reageerima ka sellistel juhtudel, mil liikmesriik ei saa ilmselt iseseisvalt hakkama enda välispiiri kaitsmisega. Loomisel on 1500 piirivalvurist koosnev kiirreageerimise üksus, milles Eesti kohustus andma 18 piirivalvurit.

Uus amet viib ellu oma tegevusi ilma eelarvamuseta (prejudice) ja sekkumiseta liikmesriikide tegevusse korra ja seaduslikkuse, siseturvalisuse ja riigikaitse tagamisel. Samuti seadmata kahtluse alla rahvusriikide vastavate struktuuride (national authorities) kompetentsust viia läbi kriminaaluurimisi. Lahtiseletatult tähendab see liikmeriigile vabaduse jätmist selle otsustamisel, millises organisatsioonilises vahekorras saavad Amet ja selle riikide tasemel allüksused olema riigi varasemate siseturvalisuse ja riigikaitseliste struktuuridega. Samas peavad liikmesriigid olema võimelised igakülgseks operatiivseks koostööks teiste liikmesriikide ja kolmandate riikidega, kaasarvatud õiguskaitselistel eesmärkidel läbiviidavad militaaroperatsioonid sic! (including military operations with a law enforcement purpose), sel määral, nagu need on kooskõlas Ameti tegevuste eesmärkidega.

Tegelikult esitab uus amet liikmesriikides varasemast hoopis enam nõudmisi. Ameti ülesandeks on ära hoida piiriülest kuritegevust sealhulgas autoriseerimata piiriületusi, inimkaubitsemist, terrorismi ja hübriidse olemusega ohtusid. Amet viib ellu sobivaid hindamisi, mis põhinevad objektiivsetel kriteeriumidel, et teha kindlaks liikmesriikide valmisolek põrkumaks väljakutsetega nende välispiiridel. Amet teostab monitooringut ja hindamist tehnilise varustatuse, süsteemide toimimise, võimekuste, infrastruktuuri ja adekvaatselt väljaõpetatud ja treenitud personali osas, mis on vajalikud liikmesriikide piiride kontrollimiseks. Selleks kasutatakse liikmesriikides asuvaid Ameti sideohvitsere.

Amet peab olema sõltumatu tehnilistes ja operatiivsetes valdkondades ning omama juriidilist, administratiivset ja finantsilist autonoomiat. Kuni sinnamaani, et on vastavalt vajadusele EL ametkond iseseisva juriidilise isikuna. Liikmesriigid peavad hoiduma igasugusest tegevusest, mis kahjustab ameti tegevust selle eesmärkide täideviimisel. Amet peab igas liikmesriigis saama võimalikult laia õigusliku võimekuse vastavalt riikide õiguses juriidilistele isikutele antavatele õigustele ning olema õiguslike menetluste osapooleks.

Eesti piirivalve senine areng ja kardinaalne suunamuutus politseireformi käigus

Pärast iseseisvuse taastamist loodi Eesti jõuametkondi kahesugusel viisil, mis kajastub paljuski nende praeguses olemuses ja probleemides. Esiteks varasematest ehk nõukogudeaegsetest iseseisva riigi ametkonnaks ülekasvamise teel, mille näitena võib tuua politsei. Eesti politsei loodi Nõukogude miilitsa ümberkujundamisega juba enne Eesti riigi iseseisvuse taastamist esimese politseiseadusega 1990. aastal. Teiseks täiesti uue varasemast erinevate põhimõtete alusel toimiva ametkonna loomine, mille näiteks võib tuua Eesti vanglateenistuse. Sageli sõltus esimesele või teisele arenguteele sattumine sellest, mil määral ametkond oli Nõukogude ajal allutatud keskvõimule ja omandanud sealse organisatsioonikultuuri ( nt täisvenekeelne asjaajamine, otseallumine Moskvale või suhteliselt suur õigus otsustada asju kohapeal). Personaalsed küsimused sõltumata ametkonna tekkimise viisist lahendati enamasti individuaalse lähenemise korras.

Eesti professionaalse piirivalve loomine pärast isesesisvuse taastamist kuulub teise arenguvariandi alla, sest NSVL ajal kuulus siinne piirivalve NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Piirivalvevägede Valitsuse Punalipulisse Läänemere Piirivalveringkonda ning oli maksimaalselt tsentraliseeritud ja sõltumatu kohalikest võimudest. See tähendab, et iseseisva Eesti piirivalve teenistusena tuli tegelikult üles ehitada alates nullist tuginedes alguses valdavalt õhinapõhisusele, inimeste patriotismile ja mõne valdkonna eriteadmisi omava eksperdi osalemisele. Paraku tõi see kaasa aga teravdatud tähelepanu nende inimeste lojaalsusele ja varasemale tegevusele, mis kahjustas EV piirivalve sujuvat arengut tervikuna.

Eesti piirivalve väljakujunemise lugu on keeruline ja mitmetähenduslik. Enne professionaalset piirivalvet loodi veel viimaseid aegu toimiva NSVL tingimustes ENSV majanduspiiri markeeriv teenistus, kusjuures NSVL välispiiri jäid samal ajal jätkuvalt valvama Vene Föderatsiooni KGB väed.[2] 17. mail 1990. moodustati valitsuse määrusega Eesti Kodukaitse, sama aasta augustis tegid kodukaitse divisjonide ülemad valitsusele ettepaneku võtta Eesti ida- ja lõunapiir majanduspiiri valvamise ettekäändel oma kontrolli alla. 20. septembril 1990. moodustati majanduspiiri kehtestamise komisjon.

15. oktoobril 1990. moodustati valitsuse korraldusega kodukaitse koosseisus majanduspiiri kaitseteenistus, mida piiriäärsetes maakondades asusid juhtima maakondlikud staabid. 22. oktoobril 1990. võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu majanduspiiri seaduse ja juba 25.oktoobril 1990. alustasid tööd majanduspiiri kontrollpunktid. 1. novembril 1990. määras valitsus kindlaks 27 alalist kontrollpunkti ja seda päeva peetakse Eesti piirivalve taasloomise aastapäevaks. 8. aprillil 1991. moodustati valitsuse määrusega Eesti Riiklik Piirikaitseamet.

Alates Eesti iseseisvuse taastamisest sai alguse tegelik üleminek majanduspiiri kaitseteenistuselt reaalsele piirivalveteenistusele. 15. novembril 1991. alustati piirikontrolli maanteedel asuvates majanduspiiri kontrollpunktides, raudtee piirijaamades, rongides ning rahvusvaheliseks liikluseks avatud sadamates ja lennujaamades. 28. veebruaril 1992. reorganiseeriti Riigi Piirikaitseamet Riigi Piirivalveametiks siseministeeriumi valitsemisalas. Selle reorganiseerimise tulemusena muutus piirivalve tegelikult militaarsel põhimõttel ülesehitatud struktuuriks siseministeeriumi haldusalas.

23. juunil 1992. anti piirivalve juhtivkoosseisule esimesed sõjaväelised kaitsejõudude ohvitseride auastmed ja 1. juulil 1992. kehtestati piiril viisarežiim. 19. augustil 1993. kinnitas Vabariigi Valitsus piirivalve kontseptsiooni, mis sätestas riigipiiri valvamise korralduse, valvamiseks vajalike riiklike struktuuride koosseisu ja tegevuse alused ning sai vundamendiks piirivalvet käsitlevate õigusaktide koostamisel. 1. novembril 1993. reorganiseeriti senised piirivalve regioonid piirivalve piirkondadeks ning regioonide juhtimiskeskused piirkondade staapideks. Kokku moodustati üheksa piirivalve piirkonda. 30. juulil 1994. võttis parlament vastu „Riigipiiri seaduse“ ja „Piirivalveseaduse“.

Nii oli 1994. aasta suveks loodud piirivalve põhistruktuur, määratletud enamik ülesannetest ja kasutusele võetud piiri valvamise peamised meetodid. Välja oli kujunenud esmane kordonite süsteem, loodud valvelaevade divisjon ja lennueskadrill, saadud esimesed laevad ja lennuvahendid ning loodud piiri valvamise toimiv tervikstruktuur Peipsi järvel ja Läänemerel. Pidevalt täiendati koolitussüsteemi, avati Neeme piirivalvekoerte kool ja jätkati tihedat koostööd teiste riikide piirivalvetega.

Sõjaväeliselt korraldatud Piirivalveamet kasvas ja arenes kümne aasta jooksul tõhusalt toimivaks organisatsiooniks, mis vastas kõigile Euroopa Liidu ja Schengeni leppega ühinemisel Eestile esitatud nõuetele. Omades vastavat väljaõpet ja relvastust oli piirivalve arvestatav osa esmase kaitsvõime tagamisel kaitseväe juhataja alluvuses. Eesti edukas ühinemine Schengeni viisaruumiga toimus 21. detsembril 2007. just tänu meie piirivalves valitsenud heale töökorraldusele ja efektiivsusele. Kahjuks on edaspidi toimunud Eesti piirivalve võimekuse arengu seiskumine ja tagasiminek. Mil määral on see juhtunud kogemata ja tänu erinevate ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu ning mil määral sihipärase (nt Simmi ja tema salajaste kolleegide) vastutegevuse tulemusena, selgitab ehk täpsemini tulevik.

Piirivalve väljaviimine kaitseväeteenistuse seaduse alt leidis aset 1. juulil 2007, mis on tagasivaateliselt väga küsitav samm. Kõige suurema jälje on jätnud Eesti piirivalvele aga selle ühendamine viimase reformi käigus politseiga. Praegusel kujul alustas Politsei- ja Piirivalveamet tööd 1. jaanuaril 2010. Siis liideti seni eraldi asutustena tegutsenud Politseiamet, Keskkriminaalpolitsei, Julgestuspolitsei, Piirivalveamet ning Kodakondsuse- ja Migratsiooniamet üheks ühendametiks. Endiste politseiprefektuuride, piirivalvepiirkondade ja KMA regionaalsete büroode baasil moodustus neli territoriaalselt prefektuuri, mis on 2012. aastast PPA koosseisus ja moodustavad ühe asutuse. Alates 1. jaanuarist 2010. juhib piirivalve tööd Politsei- ja Piirivalveameti koosseisus moodustatud piirivalveosakond.

Asutuste ühendamisel koondati kogu siseturvalisuse tagamise ressurss – inimesed, kogemused, raha ja vahendid ühtse juhtimise alla. Nii loodeti arendada sisejulgeoleku valdkonda tervikuna ja kasutada ressursse kõige otstarbekamal moel. Politsei ja piirivalve ühendamiseks lõi teatavad eeldused Schengeni viisaruumiga liitumine, mis kaotas piirikontrolli Euroopa Liidu sisepiiridel, ent tõi kaasa kompenseerivate meetmete kasutamise nõude piirialade lähistel, mis on peamiselt korrakaitsepolitsei ülesanne. Samuti andis majandusliku kokkuhoiu ametite tugipersonali liitmine, sest langes ära vajadus dubleerida raamatupidamise, personali jmt süsteeme. Piirivalve käsitlemine siseturvalisuse tagamise ressursina on samas vägagi küsitav.

Tegelikult jäi piisava tähelepanuta seoses uue julgeolekuolukorraga kasvav vajadus hoopis uuel tasemel EL välispiiride kaitsmiseks. Politsei- ja Piirivalveamet on politseiasutus ja kõik selle allstruktuurid peavad alluma politseilisele tegevuse korraldusele. Kõik ameti eriteenistujad on politseiametnikud sõltumata nende täpsemast ametinimetusest, milleks võib näiteks olla piirivalvur, liikluspolitseinik, menetleja või piloot. Organisatsiooni üldnimetus on aga politsei, mis määratleb selgelt kogu toimimise prioriteedid.

Praegused probleemid Eesti piirikaitsega

Siinse politseireformi käigus toimunud piirivalve reorganiseerimisega leidis aset kogu Eesti piirikaitse liikumine kaasaja julgeolekuolukorra nõuetele vastupidises suunas. Teostus kahjuks sageli tavapärane „tekirebimise“ stsenaarium, mil üldise ressursside vähenemise tingimustes hakkavad kõik allstruktuurid võitlema suurema tüki saamise nimel, mis saab toimuda vaid teiste asjaosaliste arvelt. Eesti politseile iseloomulik pikaajaline juhtimise volatiilsus on laienenud nüüd ka piirivalvele. Eesti politseid on räsinud pidevad ümberkorraldamised ja personaalsed muutused (näiteks on alates politsei loomisest olnud ametis kokku 12 peadirektorit) ning koondamised. Seda kõike on tehtud vastutustundetu ühtlustamise ja formaalse tsentraliseerimise (s.h kasutades „nelja arvumaagiat“) abil majandusliku efektiivsuse nimel.

2010. aastal loodud hübriidamet (Politsei ja Piirivalveamet) peab täna tegelema valdkondadega, mille efektiivne haldamine ja tsentraalne juhtimine on ülemäära komplitseeritud ja mõjub kõigile koostisosadele pinget tekitavalt ja halvavalt. Erinevate organisatsioonikultuuride ja traditsioonidega teenistusi on keeruline kui mitte võimatu ilma suuremate kaotusteta ühtse käsuliini alla viia. Koondamiste tõttu said suhteliselt suurema löögi piirivalvurid, tänases ühendameti tippjuhtkonnas pole piirivalve olulisel määral esindatud. Kuigi räägiti palju võimekuste liitmisest, tähendas reform tegelikkuses iseseisva riigipiiri valvamisega tegeleva teenistuse viimist uue ühendameti osakonnaks. Politsei ja piirivalve esialgselt pariteetsetel alustel planeeritud ühendamise tegeliku tulemusena on faktiliselt piirivalve kui isetoimiv organisatsioon likvideeritud.

Kuid küsimus pole üldse üksnes formaalses esindatuses juhtorganites ja staatuse allapoole korrigeerimises, vaid selles, et piirivalve on sattunud sellele teenistusele traditsiooniliselt võõrasse õiguslik-organisatsioonilisse keskkonda. Politsei ja Piirivalveameti ülesandeks on sisejulgeoleku tagamine ning ametil puudub konkreetne ülesanne ja võimekus osaleda riigi väliskaitses. Piirivalve ei ole politseiline asutus, piirivalve ei ole kunagi tegelnud ega tegele eelkõige sisekorra tagamisega. Olles otseselt välispiiride kaitsega tegelev ametkond ligineb piirivalve organisatsioonina pigem sõjaväelisele struktuurile. Kui valvamise, monitoorimisega ühendametis veel tänases PPAs tegeldakse, kuigi ebapiisavalt (nt merepiiri osas), siis piiri kaitsmisega sisuliselt enam mitte. PPA koosseisus olev piirivalve pole põhimõtteliselt sobiv osalemiseks uutlaadi aktiivseteks militaarseteks meetmeteks, mille näitena võib tuua JEF (Joint Expeditionary Force). Sellesse ühendekspeditsiooniväkke kuuluvad lisaks Suurbritanniale NATO riigid Taani, Norra, Eesti, Läti, Leedu ja Holland. Ühinemist kaaluvad hetkel tõsiselt ka Soome ja Rootsi.

Eesti praegune piirivalve korraldus, mil peamiseks tegevuseks on piiril valitseva olukorra vaatlemine ja ohtude hindamine, võib toimida küll rahuajal, ent kriisi kõrgemates astmetes lakkab see kindlasti toimimast. Varasem kordonite süsteem on raskelt kokkuviidav nelja politseiprefektuuri struktuuriga. Kui peaks kujunema olukord, mil massiline kodanikuallumatus ja ähvardus idapiiri suunalt leiavad aset üheaegselt, satub PPA koheselt silmitsi küsimusega, kuhu tuleks korrakaitseline ressurss operatiivselt suunata. Politseiasutuse loogika järgi on prioriteetne valdkond sisekaitse, mistõttu piiriülestele ohtudele regeerimise võimekus paratamatult väheneb.

Iga veidigi ootamatum sündmus Eesti piiril toob esile sealsed suured toimetuleku probleemid, mille kohta on juba ka konkreetseid näiteid. Üks neist, kaitsepolitseiametnik Eston Kohveri piirilt röövimise juhtum 2014. aastal näitas otsekui lakmustest tegelikku olukorda Eesti-Vene maismaapiirina käsitletaval kontrolljoonel. Ilmnes, et see on võsastunud ja visuaalselt eristamatu sedavõrd suures ulatuses, et hiljem polnud võimalik täpselt ja usutavalt tuvastada isegi intsidendi toimumise kohta. Rääkimata niisuguses olukorras oleva piiri tõhusast kontrollimisest ja kaitsmisest. Lisaks tuleb arvestada, et see piirijoon  (ka kontrolljoon) võib muutuda väga lühikese ajaga rindejooneks, peavad piiri kaitsvad jõud olema alaliselt kõrgemas valmiduses, s.t olema võimelised osutama kohest vastupanu vaenlasele rahuaegses koosseisus ja varustusega. See eeldab aga politseist hoopis erinevat ja suurema tulejõuga varustatust.

Veelgi halvem on olukord merepiiril, sest merepiiri kaitse ja kontrollimine on tänaseni sisuliselt olematu. Proportsionaalselt moodustab valdava osa Eestil välispiirist ilma saari arvestamata pikkusega 1105,6 km merepiir (ca 767). Eestil puudub täna ammendav pilt oma territoriaalmerel toimuvast, mistõttu puuduvad igasugused andmed näiteks võõraste (allvee)laevade sisenemise juhtumite kohta meie territoriaalvetesse. Kuigi Eesti merepoolsed naaberriigid on valdavalt sõbralikud põhjamaad Soome ja Rootsi, jookseb Eesti ja nende maade piiride vahelt läbi neutraalvete ja rahvusvaheliste õhukoridoride ala. Seda kasutavad intensiivselt Vene relvajõudude laevad ja lennukid suhtlemisel Kaliningradi eksklaaviga, millest on saanud üha tugevamini mehitatav sõjaväebaas EL südames. Praeguse prognoosi järgi militaarliikluse intensiivsus sellel suunal pigem kasvab kui väheneb.

Mere poolt lähtuvate ohtude ebapiisav teadvustamine ja kontrollimine on tõsine julgeolekualane probleem, sest mereseire on võime, mida erinevalt tulejõust ei saa liitlastelt tellida, vaid selle võime peab iga kaldariik ise endale looma. Veelgi enam – praegu puudub piirivalvel ka reaalne võimekus jõudu kasutada tõsiste piiriintsidentide korral nende eskaleerumise tõkestamiseks. Piirivalve peaks olema võimeline andma riigile piisava eelhoiatuse merelt lähtuvast sõjalisest ohust. Samuti on vajalik suuta demonstreerida riigi suveräänsust meie territoriaalmerel ja kaitsta seal asuvat kriitilist taristut, nagu kommunikatsiooniliinid või kaablistik.

Kui peaks tekkima sõjalise konflikti olukord, on PPA teenistuse olevad ametnikud kohe silmitsi tõsise õigusliku probleemiga. Kuna nii maa- kui ka mereseirel on sõja ajal otsene sõjaline funktsioon, siis peaksid sellega tegelevad isikud olema kombatandid ja nende kasutatavad transpordivahendid kuuluma militaarvahendite alla. Eestis teevad praegu seda seiret politseiametnikud ehk mittekombatandid. Sõja korral oleksid politseinikud vastupanu osutades legaalsed sihtmärgid, kuid nad ei oma vastupanu osutamiseks vajalikku väljaõpet ja neile ei laiene kombatantide õigused.

Piirivalvurite koolitus on tänaseks viidud täielikult politseikoolituse alla ja elab läbi kõiki selles vallas permanentselt toimuvaid ümberkorraldamisi. Aastate jooksul on piirivalve õppekeskused asunud Ida Virumaal Remnikul (1990-1994), Kuressaares (al. 1992), viimati Murastes (1995-2016), kust nüüd koliti piirivalvurite koolitamine Paikusele. Nii nagu ühendametis tervikuna, on ka piirivalvurite koolitussüsteemi eripärade ja erinõuetega arvestamine aasta aastalt olnud langustrendis. See seab aga esiplaanile piirivalvurite järelkasvu ja jätkusuutlikkuse.

Kokkuvõtteks

Eesti piirivalve üldolukord tervikuna on arvestades reaalseid julgeolekualaseid väljakutseid ja seoses toimunud piirivalvet nõrgestanud reformidega murettekitav. On väga küsitav, kas Eesti suudab niisuguses olukorras täita  nõudeid, mida meile esitab uus arusaam Euroopa Liidu välispiiri kontrollimisest. Praegune olukord ei vasta ka organisatsiooniliselt EL uuenenud Frontexi nõuetele. PPA kui piirihalduse eest vastutav riigiamet ei saa kuuluda tervikuna Euroopa Piiri ja Rannavalve teenistuse koosseisu.  PPA integreeritud piirihalduse büroo õiguslik seisund ei võimalda tunnistada seda struktuuri riigi piiri ja rannavalvet juhtivaks ja selle eest vastutavaks ametiks.

Teiseks on väga küsitav Eesti kui Nato liikme võimekus kontrollida siinset piiri hübriidsõjaliste ohtude ilmse kasvu tingimustes. Meie PPA loomine politseireformi käigus kannab praeguseks lõppenud ajastu vaimu ega ole sisuliselt valmis uute ohtude tõrjumiseks. Siin valdkonnas tuleb täna rõhutada koostöövõimekust Kaitseväe ja Kaitseliiduga, mis on seoses PPA moodustamisega sisuliselt olematu. Pealegi juba uue EL loodud piiriteenistuse nimetuses sisaldub ka rannikukaitse, siis Eesti puhul tuleb alles asuda selle võimekuse loomisega. Merekaitseliit, mis tegutses esimesel iseseisvuse perioodil on siiani taasloomata.

Kolmandaks probleemide puntraks kujuneb piirivalve ja luureametkondade vajalikul tasemel koostöö korraldamine. Tegevus eriti seire alal (nt õhuseire, mereseisre, allveeseire) eeldab väga tihedat teabealast koostööd ka NATO liitlastega. Politsei kui selgelt tsiviilteenistus ei saa olla niivõrd tihedas koostöös teiste riikide militaarstruktuuridega militaarteabe alal, politseiluure (nt agentuuri tasemel) ja politseiline koostöö teiste riikide politseiliste ametkondadega on hoopis teistlaadi loogikaga tegevus.

Neljandaks ei vasta piirivalvurite koolitus politseikoolituse allharuna kaasaja nõuetele.

Maa- ja merepiiri valvamine ja kaitse nii rahu-kui ka sõjaajal peab moodustama ühtse riigi julgeolekut tagava tervikliku süsteemi lahutamatu komponendi, s.t olema laiapõhjalise riigikaitse süsteemi oluline osa.

Piirivalve peab olema paremini ühitatav meie NATO liitlaste kasvava kohaloleku ja tegevusega Eesti territooriumil. Tänasel päeval räägitakse lisaks üha enam ka iseseisva kaitsevõime kasvatamise vajadusest. Euroopa riigid peavad suutma ennast kaitsta vajadusel ka siis, kui NATOsse senine suurim panustaja seda enam teha ei soovi. Meie piirivalve panus riigikaitsesse peab muutuma ka sellest aspektist vaadatuna märgatavamaks.

Eestis tuleb (taas)luua iseseisev piirivalve teenistus kui Euroopa Piirivalve ja Rannikukaitse Agentuuri juhtimise alla kuuluv riigikaitseline struktuur. See struktuur sobib olema siseministeeriumi (mitte politseiameti) haldusalas, kuid peab samas olema sõjaväeline valitsusasutus. Mobilisatsiooni ja sõjaolukorra korral muutuks see asutus automaatselt osaks Eesti kaitseväest. Luua selline asutus vastavuses EL nõuetele on meie kui EL liikmesriigi otsene kohustus.

Piirikaitseteenistus peaks olema valmis esimesena reageerima piiri suunalt pärit ohtudele sealhulgas massilisele piiriületuse, hübriidohule („rohelised mehikesed“) ja suutma minna sõjalise konflikti korral esmase kaitseliinina otsesesse lahingutegevusse. Tõsise sõjalise konflikti puhkemise korral jääb põhiraskus relvajõududele, mille hulka lülituks siis ka täiendatud koosseisuga piirivalve.

Eesti piirivalve tuleb ehitada üles viisil, et seal on võimalik kasutada ajateenistuses olevaid kutsealuseid noori ja osaliselt kaitseeelarve rahastust ning teha enam koostööd Kaitseliiduga. Kutsealuste kasutamine tagab parema järelkasvu, sest võimaldab äratada noortes huvi sellealase tegevuse vastu.

Eestis on olemas varasem hinnaline kogemus seda tüüpi piirivalve ülesehitamiseks. Veel saab toetuda aktiivsetele varasema piirivalve kogemustega inimestele, kaasata neid koos uuemal ajal hariduse saanud inimestega ja võtta kasutusele kõik sellealased ressursid mis võimalik. Praegu on saabunud sobiv hetk ja võib-olla parim võimalus Eesti piirivalve kiireks ülesehitamiseks kaasaja nõuetele vastaval kujul.



[1] Regulation (EU) 2016/1624 Official Journal of the European Union

[2] Need lahkusid siit tegelikult alles 1994. aastal koos viimaste Vene vägedega, sest piirivalve võimekus oli läbi põimitud Vene kogu sõjalise võimekusega (nt Saaremaa kordonid ja radarijaamad).

Kommenteerimine on suletud